Esmaspäev kulges üsna eriliselt. Kõigepealt kalli inimese viimane päev, lõpp oli sõna otseses mõttes nutune, koridori põrandal.
Alkoholi joonud inimeste kulg läbi linna kodu poole. Palju suitsust õhku toas. Kulg oma koju, maandumine voodis, ja lohutamine. Varajane ärkamine, et kooli poole suunduvas autos uuesti uinuda.

Teisipäev algas juba autosõidus nohu üleöö saamisega. Nohuga kaasnes palavik. Mõnuš. Koolis sai viimased kaks tundi üle lastud. Selle võrra sain varem koju, aga vajusin kohe voodisse.
Kell 20 ärgates arvasin, et olen juba sisse maganud, aga tuli välja, et oli alles teisip.

Ja täna, nohuga endiselt kooli laineil ja nii vara kohal, et ise ka ei usu. Üks teine väga oluline isik sai täna haiglasse toimetatud. Tervis ei ole just selle talve parim teema, millest rääkida.

Aga ainult positiivsust, inglise keel algab ju.:)